Kommunikatsioonitöö varjatud pool – tasuta (ja väljaõppeta) psühholoogi teenuse pakkumine

Kommunikatsiooniinimestelt eeldatakse vahel ka kolleegide nõustamist ehk organisatsiooni psühholoogi tööd, kuigi neil ei ole enamasti selleks vajalikku väljaõpet, kirjutab tööelu kogemusnõustaja ja Serenity platvormi koostööpartner Heleri Michalski Äripäeva essees.

Igas meeskonnas on inimesi, kes on võtnud endale piksevarda, klouni või diplomaadi rolli. Nad kõik täidavad ühte väga konkreetset eesmärki – maandada pinget kollektiivis. Kõik need töötajad ei pruugi olla just kommunikatsioonimeeskonnast, eeldatavasti pigem personaliosakonnast. Kuid kindlasti on neid ka kommunikatsioonimeeskonnas.

Kommunikatsioonitöötajaid valitakse ametisse peamiselt isiksuseomaduste järgi – tavaliselt diplomaatilisemad, meeldivamad ning (peaaegu) kõigiga hästi läbi saavad tüübid. Valdavalt keskmisest konformsemad ja parem kui paksema nahaga. Meeldiv pealiskaudsus käib ametiga kaasas, sest kommunikatsioonitöö nõuab teemalt teemale keskendumist ja ümberlülitumist, kiiret reageerimist. Artiklis veel: Saladused, mida teada ei tahaks Artiklis veel: Ohtlikud jutud Artiklis veel: Anna vastutus vastutajatele

Haavatavuse küsimus

Selleks, et kommunikatsioonijuht saaks tööalased eesmärgid täidetud – näiteks kolleegi esinema või artiklit kirjutama –, tuleb mõnikord võtta organisatsioonis teadlikult „ärakuulaja“ roll. Kolleegide tasuta nõustamine on niikuinii justkui nähtamatu tindiga tema lepingusse kirjutatud, sest selge on see, et kolleegi rambivalgusesse asetades võivad üles kerkida kõikvõimalikud inimlikud hirmud ja ebakindlus. Loomulikult peab kommunikatsioonijuht olema julgustav ja olukorda igast küljest selgitama. Mis temale on tuttav, võib esmakordselt rambivalgusesse sattunule olla põnev ja õudne ühekorraga.

Hirmudest rääkimine teeb inimesed haavatavaks. Haavatus omakorda on aga miski, mis meid inimlikul tasandil seob, kirjutab psühhoterapeut Tommy Hellsten raamatus „Võidujooks ajaga“. Tööalases situatsioonis tekivad aga järgmised küsimused: Kui palju on mõistlik lubada haavatavust töösuhetesse ja võtta enda kanda kolleegide psühholoogilisi katsumusi? Kust läheb piir tööalaste ja eraeluliste probleemide käsitlemisel?

Sellises situatsioonis, kui väljaõpe puudub, ei pruugi ärakuulaja roll üldse lihtne ning isegi mitte jõukohane olla. Kolleege kuulates võivad avaneda nende valusad läbielamised ning valikud või hoopis nende puudumine. Tagajärjena võib aga kõige kiiremini läbi põleda hoopis see, kes ära kuulab.

Niisugune roll on keeruline positsioon ka paksema nahaga inimesele. Lihtsamatel juhtudel võib sattuda ka klatšilõksu, millest võib olla raske välja saada. Ärakuulajal võib tekkida surve valida konfliktis pooli, võib tekkida eelarvamusi, mida ennist ei olnud. Võib langeda kellegi manipuleerimise ohvriks või nii-öelda kahe tule vahele jääda.

Saladused, mida teada ei tahaks

Emotsionaalne rahulolematus töökeskkonnas tõstabki pead just siis, kui töötajad pole pikemat aega saanud oma tööle adekvaatseid peegeldusi. Sellises olukorras tekib järjest rohkem töötajate poolt põhjendusi, miks üht või teist eesmärki on keeruline või lausa võimatu saavutada ning ülesandeid veeretatakse kolleegide vahel kui kuumi kartuleid. Kahanev motivatsioon võib olla aga nakkuslik nähtus ja vähendab terve meeskonna sooritust.

Sellises keskkonnas on rohkem inimesi, kellel on vaja südamelt ära rääkida, kurta, ventileerida jne, sest tööülesannete edasilükkamine tekitab frustratsiooni kõigile. Nii kuulab üks kolleeg teise ära eeldusel, et kui millalgi peaks tema seda vajama, kuulatakse ka teda. Omavahel arutatakse absurdsete olukordade üle, puistatakse südant ja vahetatakse isiklikku infot.

Ühel päeval saab aga usaldusisikust ülemus või alluv, rollid muutuvad või vahetuvad. Saladused aga jäävad, tekitades nii ebamugavust ja pinget.

Kommunikatsioonitöö käigus võivad piirid tihti hägustuda, sest infovälja keskpunktis olles saab tahtmatult kiiremini teada, millised on tegelikud nähtamatud töösuhted ja käsuliinid. Ühel hetkel võib aga leida ennast olukorrast, kus ridade vahelist vastuolulist infot on liiga palju ning mõned saladused võivad olla raskemad, kui kanda jõutakse.

Psühholoogilistel nõustajatel on teiste inimeste murede ja probleemidega toimetulekuks oma metoodikad, mis eeldavad eraldi väljaõpet. Sellist ettevalmistust ei pruugi aga kommunikatsioonimeeskonnas olla.

Kolleegi aktiivne ärakuulamine on omaette oskus ning pädeva nõu andmine veelgi mitmetahulisem nähtus. Selleks, et teada, millist soovitust anda inimesele, kes on tööalaselt keerulises olukorras, on vaja teada, milline on tema psüühiline seisund ja mida ta lisaks toetavatele sõnadele veel vajab.

Üks suuremaid taipamisi, mille kogemusnõustajaks õppides ise sain, on see, kui teravalt tuleks endale teadvustada, et isegi soovitades parema enesetunde nimel nii hommikust toormahladieeti, mõnda sportimise viisi, ravimit, koduabilist või pereliikmega ära leppimist, võetakse endale vastutus teise inimese elu eest. Ühel päeval võib ta tulla ja öelda: „ma tegin nii, sest sina soovitasid!“. Seega: ka kõige tavalisemad kohvinurgajutud võivad mõne aja pärast valusa bumerangiefekti serveerida.

Ohtlikud jutud

Kolleegide murede kuulamine on igati hea ja aktsepteeritud sotsiaalne norm, kuid seda teatud piirini. Viimasel ajal on hakatud ka üha enam teadvustama, kui ohtlikuks võivad sellised vabatahtlikud nõuandvad rollid ja sõbrustamine kolleegide vahel kujuneda.

Psychology Today kaasautor Nir Bashan soovitab sõprussuhete loomise asemel panustada piiride kehtestamise õppimisele. Artikli üks võtmeväiteid on see, et tõelised sõprus- ja tööalased suhted põhinevad erinevatel ootustel.

Tihti taibatakse, et töökeskkond on muutunud emotsionaalselt mürgiseks, alles takkajärgi. Teinekord pole aga psühholoogilised väljakutsed juhtkonna tasandil teadvustatud ning kui olukordadel lastakse kulgeda omasoodu, saabki nõustajaks või ärakuulajaks keegi „maandavate omadustega isik“ kollektiivist. Kõhutunde põhjal kolleegidele nõu andes hinnatakse katsumusi ikka enda kogemuste pinnalt. Erinevad isiksusetüübid vajavad aga äratundmist, millises kriisistaadiumis inimene viibib.

Kui juhtidel ei jää oma töökohustuste kõrvalt emotsionaalse töökeskkonna tasakaalu taasloomiseks mahti või puuduvad selleks vajalikud oskused, siis on koos jõutud punkti, kus võiks tekkida küsimus: kas meil on kedagi appi vaja?

Ka professionaalsete nõustajate jaoks on omaette kunst ära tabada moment, millal suunata inimene mõne pädevama eksperdi poole. Seetõttu on just professionaalne nõustaja alati parem valik inimeste pingete ja murede lahendamisel ning peaks olema juhtkonna poolt teadlikult kaasatud valik. Eriti olukorras, kus psühholoogilised probleemid häirivad töökultuuri ja -protsesse.

Anna vastutus vastutajatele

Kui kommunikatsioonitöötaja on sattunud rolli, kus temalt eeldatakse ka psühholoogilist tuge oma kolleegidele, tuleks endalt küsida paari järgnevat küsimust. Kas ma saan organisatsioonis midagi vastavalt enda äranägemisele muuta või parandada? Kas lõplikud otsused ja vastutus on minu käes? Kui mul on ettepanekuid töökeskkonna paremaks muutmiseks, siis kas neid võetakse kuulda? Kui vastus ühele neist küsimustest on „ei“, siis oleks mõistlik vastutusest viisakalt keelduda ja teha ettepanek, kes võiks olukorraga tegeleda.

Organisatsiooni juhtkond peab kandma hoolt selle eest, et emotsionaalselt ja vaimselt ning kindlasti ka füüsiliselt nõudlikus töökeskkonnas oleks töötajate kasutuses psühholoogiline nõustaja, organisatsioonipsühholoog või vaimse tervise töötaja, kes teeks personaliosakonna ning juhtkonnaga koostööd. Kõik oleneb muidugi kollektiivi suurusest, kuid teatud võimalusi peaks organisatsioon, kelle võtmeteguriks on inimesed, siiski pakkuma sellel keerulisel ajal, mida vahel juba läbipõlemise epideemia ajastuks nimetatakse.

* Artikkel ilmus algselt Äripäevas.