Majanduslikult mõttekas lootus

Lootus kui äriliselt mõttekas mõõde oleks kasulik ettevõtte ja organisatsiooni identiteedis kasutusele võtta, kirjutab Äripäeva kolumnist, kommunikatsiooniekspert ja meditatsiooniõpetaja Heleri Michalski.*

Seda, kuidas organisatsiooni kultuur on mõjutanud selle efektiivsust ja kuidas teatud jooned võivad ennustada organisatsiooni kasvu, hakati uurima juba eelmise sajandi keskpaigas. 90ndateks oli esile tõusnud arusaam, et tugev organisatsioonikultuur on oluline tööriist soorituse parandamiseks.

Missioon, visioon ja väärtused on tänaseks kõigile tuttavad tegelased ning sõltuvalt sellest, kas neist ka tegelikult lähtutakse, on need muutunud töötajatele kas teejuhiks või anekdoodiks. Lühidalt: kui tegelikkuses oma sõnu ei järgita ja brändilubadusi eeskujuna ei kinnitata, saavad needsamad kolm tegelast töötajate hulgas pigem naljanumbriks, mille tunnistajaks on kohvinurgad ja saunalavad. Följetonid leiavad lihtsasti kõlapinda, nii et organisatsiooni identiteet, mis n-ö ainult jutuks hea, teeb avalikule mainele kindlasti rohkem kahju kui kasu.

Need aga, kes on ettevõtte väärtusi rakendades tõhusate tulemuste tunnistajaks olnud, võiksid mõelda veel neljandagi liikme – lootuse – juurde lõimimise peale.

Kohatud "lootus" erinevates väikeettevõtetes Kambodžas. **

Midagi uut

Ühel hetkel Kambodžas nn diginomaadina ringi liikudes hakkasin just kohvikutes – eriti sellistes, mis n-ö lääne inimeste kogunemiskohtadeks olid kujunenud – panema menüüsid sirvides tähele huvitavat nähtust. Äri tutvustuse juures (kes me oleme, kuidas sai meie ettevõtmine alguse jne) olid igal pool muidugi sõnastatud ka missioon, visioon ja väärtused. Ent siis märkasin midagi enda jaoks uut – lootust. “Hope” või “Our hope”.

Seda teadvustanud, oskasin otsida seda järjest enamatest kohtadest ning mõistsin, et lootuse sõnastamine ei olnud ühe äri originaalsus, vaid sealsete inimeste ühine viljelus.

Pani mõtlema: mis oleks, kui ka Eestis, tarbides mõne ettevõtte tooteid või teenuseid, tellides mõne organisatsiooni ekspertiisi või tehes nendega koostööd, võib olla kindel, et nende inimesed on väljas mingi suurema asja eest? Et nende igapäeva tegevust ja käitumist, sealhulgas eetilisi valikuid juhib mõte, et me tegutseme koos, sest meil on mingi ühine lootus. Näiteks, et oleme koos tervemad, sest me pakume puhtamat toitu.

Me kõik saame olla rahulikumad, kui kellegi pakutav teenus tagab turvatunde või seisab näiteks selle eest, et haridus oleks kättesaadav. Või meie keskkond hoitud ja kaitstud.

Tundub naiivne jutt?

Majanduslikult kasulik lisamõõde

Viimastel aastatel on väärtussüsteem niikuinii juba laienenud. Uued tehnoloogiad ning ühiskondlikest ja keskkondlikest nihetest tingitud mõjud on muutnud märgatavalt kogu meie elukorraldust, mistõttu on ka ettevõtetel ja organisatsioonidel olnud vaja kohaneda. Neist väljakutsetest lähtuvalt on visiooni ja missiooni kõrvale kerkinud muu hulgas ka näiteks mõisted jätkusuutlikkus ja digitaalne üleminek.

Miks siis mitte ka lootus?

Kuskilt peab ju toitu ostma, kuskil peab seda sööma ning rahakotirauad avanevad nendele pakkujatele, kes mõtlevad (vähemalt sõnadeski) suuremalt kui pelgalt enda kasumile. Niisamuti peab kuskilt endale varuma riideid, valima kodu või ehitusmaterjalid, tellima teenuseid ning suhtlema riigiasutustega.

Tahame või mitte, aga vähemalt eestlaste puhul on ihnus eraldi tegelasena meile sajandeid juba rahvajuttudest tuttav, samas tunnetame seda siiski vastumeelsena. Nüüdseks on juba kümneid uuringuid, mis tõdevad, et mõtlematut tarbimist ja süütundeta saastamist lubab endale iga päev järjest väiksem hulk inimesi.

Niisamuti vajab järjest suurem seltskond oma kulutatud energiale mõtestatud rakendust ning teadmist, et seal, kuhu nende teenitud raha on suunatud, leiab ressurss omakorda väärikat kasutamist.

Lootus tööriistakasti?

On muidugi vägagi tõenäoline, et juba praegu kasutatakse mõne “eetilise äri” juures ebaeetilisi võtteid, varjates ilusate eesmärkide taha teadlikke paha- ja süütegusid. Aga parem ikka kui mitte midagi, või?

Millist lootust ma kohtasin? Kohtasin lootust laste hariduse hüvanguks. Lootust, mis soovis kaasata ja harida kohalikke töölisi. Lootust, mis soovis näha enda ettevõttes töötavaid kohalikke inimesi elus edenemas. Ka lootust, mis suunas end ümbritsevat kohalikku kogukonda töötajate osas üle võtma inimväärikust võimaldavat töö- ja puhkeaja mõtteviisi.

Kohtasin ka lootust, mis ütles, et ta on alles lootuse teekonnal. Nutikas, kas pole?

Lootus pole tegelikult pelgalt taimetoidukohvikute pärusmaa. Lähemal uurimisel võib näha, et lootus on tööriistana juba tõepoolest kasutusel. Eriti soovitatakse seda katsetada tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid pakkuvates ettevõtetes, sest see mängib olulist rolli muudatuste juhtimises, aidates personalil näha positiivseid tulemusi ning suurendada nende vastupidavust ja kohanemisvõimet.

Lootus on tegelikult ju igasuguse äriedu lähtekoht. Kui puudub lootus, et tulevasel äril läheb hästi, siis ei ole teistsugune reaalsus üldse ju võimalikki. Lootus, et on võimalik midagi muuta, on oluline eeldus muudatuse elluviimiseks.

Öö, mis ei unune

Inglise keeles on kasutusel mõiste: „Things you can not unsee“ ehk „asjad, mida ei ole võimalik unustada“. Tihtilugu kasutatakse mõistet seoses interneti moderaatoritega, kes kaitsevad meid internetisisu eest, mida me ise näha ei soovi.

Minu jaoks on üks selliseid kogemusi öö, mille veetsime sealsamas Kambodžas, muidu nii rahulikus budistlikult meelestatud linnakeses. Meiega samasse majutusasutusse oli sattunud, nagu selgus, hiljutise sõjatraumaga kodanik. Ilmselt juba nädalaid oli ta püüdnud endas painavaid pilte vaigistada nii kõigi legaalsete meelemürkidega kui ka kokteiliga kõigest muust, vaatluse põhjal tuvastamatust.

See raju, millega ta mööda paika enesele teadmata suunas tuulas, pani lukustatud uste taha end sulgema ka selle majutusasutuse omanikud. Pean tunnistama, et see oli üks selliseid öid, kus iga keha- ja ajurakk tajus, et peaasi on mitte magama jääda – elu on rohkem kui reaalselt ohus.

Ma ei kirjelda teadlikult kõiki üleelamisi, kuid ütlen, et pääsesime terve nahaga vaid seetõttu, et meil oli lootus, et kaastunne ja hea sõna võidab kurja jõu. Sellesama jõu, mis omakorda on toitu ja väge saanud asjadest, mida samuti ei ole võimalik unustada.

Ühel päeval saame ehk ka Euroopas naasta oma tavapärase elu juurde (sellisena, nagu teda mäletatakse). Kui ka saame minna südamerahus perega puhkusereisile, ei saa me siiski ilmselt pikemat aega veel kindlad olla, kes meie teele võib sattuda ning millises seisus ja kuidas peaks oskama siis olukorraga toime tulla.

Lootus on miski, mida meil võib reaalselt valuutana vaja minna. Seetõttu on (majanduslikult) mõttekas hakata seda külvama juba täna.

*Artikkel ilmus algselt Äripäevas. ** Kasutan illustratsiooniks fotomeenutusi diginomaadi elust, mis inspireerisid mind neid artikleid kirjutama ja panid mind töö (keskkondade) üle olemuslikult mõtlema. Tihtilugu aitavad võõrad paigad meil näha ja mõelda asjadele, mida muidu vaevu märkame või iseenesestmõistetavana võtame.