Tulevik on ülitundlike inimeste päralt, enesekehtestamine tuleb kasuks juba nüüd

20–30% inimestest on ümberringi toimuva suhtes tavapärasest märksa tähelepanelikumad ja tundlikumad, mistõttu ohustavad neid töökeskkonnas ülesõitmine ja isegi kiusamine. Vajadus niisuguste inimeste järele aga üha kasvab, kirjutab tööelu kogemusnõustaja ja kommunikatsiooniekspert Heleri Michalski.

Ülitundlik inimene on 90ndate alguses kasutusele võetud termin, mida tänases populaarteaduslikus kirjanduses kohtab sisuliselt üha enam ka mõiste „empaat“ kirjelduse taga. Olgu öeldud, et kuigi käesolevat artiklit kirjutades püüdsin igati vältida „selle“ mõiste kasutamist ning viitamist „sellistele artiklitele“, avastasin, et konsultatsioonifirma McKinsey hiljutises uudiskirjas tuuakse see häbenemata esile.

Empaate esitletakse vastavas kirjanduses kui emotsionaalseid ja intuitiivseid isiksusi ning väga üldistatult omistatakse neile inimestena tundlikkust, hoolivust ja head vaistu.

Sellelt Saigonis asuvalt toiduväljakult käis õhtu jooksul läbi tuhandeid näljaseid kliente. Kuumus, kiirus ja närvilisus loovad keskkonna, mis on paljude jaoks tähtede kaugusel nende unistustest ja pigem iga päev katsumuseks.**

Karjäärikarusellil võib ülitundlikul inimesel töökeskkonnas tekkida kerge iiveldus. Kas kõik tõesti naudivad peadpööritavat kiirust? Kehvalt välja kukkunud naljad, kogeledes antud vastused ning võimetus öelda tagajärgedeta „ei“. Tuleb tuttav ette?

Oma tundlikkusest tingituna peavad niisugused inimesed rohkem vaeva nägema, et tööl järjest kuhjuvatest asjadest läbi närida. Kuidas sellega toime tulla?

Sõnade taga

Tundlik inimene on nagu ruumi paigaldatud suitsuandur – ta vilgub ja võib „tühja koha pealt“ alarmeerima hakata. Tema patarei saab kiiresti tühjaks, sest tema kognitiivset ressurssi kulub suurtes kogustes.

Tal tekib tööl rohkelt keerulisi olukordi, mida „normaalsed“ kolleegid tihtilugu ülemõtlemiseks peavad. Omavahelistes vestlustes selgub, et ülitundlik inimene pani koosolekul naeratuste taga tähele ka rahulolematuid vihjeid, mida teised ei märganud. Tihti soovitatakse talle „võtta asju nii nagu need on“.

Ülitundliku inimese jaoks on aga sõnade taga peidus olev informatsioon samavõrd oluline. Tegelikult on see seda kõigi jaoks, sest vaid 7% kommunikatsioonist on verbaalne ja koguni 93% mitteverbaalne. Ülitundlikud inimesed tajuvad seda lihtsalt rohkem ja selgemalt, nagu sedagi, et väljaütlemata info võib väljaöelduga vastuolus olla.

Nende nn keeruliste omadustena tuuakse välja liigne reaktiivsus (nii hea kui halva osas), kõrgem ärevuse tase ning ebakohane käitumine sotsiaalselt ebamugavates olukordades. Neile on ühtlasi omane soov vältida konflikte, et kolleegidele meeldida. Niimoodi asetavad nad aga teiste vajadused ettepoole, mistõttu ohustavad neid töökeskkondades tihti ka hinnangulisus ja kiusamine. Uuringu järgi on kiusajateks sageli kehvade suhtlemisoskuste, vähese emotsionaalse intelligentsuse ja madala enesehinnanguga juhid, kes võivad end tunda vaikselt kõneleva, hooliva, tundliku, läbinägeliku ja andeka alluva oskuste tõttu ohustatuna.

Tulevik on ülitundlike päralt

Umbes 20–30% elanikkonnast peab end ülitundlikuks isikuks. See on arvestatav vähemus.

Selle valdkonna pioneer, Dr. Elaine Aron, toob uuringus välja, et ülitundlikud inimesed näitavad märgatavalt rohkem üles empaatiat ning reageerimist teiste vajadustele. Esile tuuakse ka võimekust tegevuste planeerimisel ning isegi info töötlemisel. See muudab nad ümbritsevast teadlikumaks. Niisugused inimesed on sügavama tunnetusega, mistõttu on nad ka meeli mõjutavate stiimulite suhtes eriti sensitiivsed.

Paljud organisatsioonid jätavad oma meeskondades selliste omadustega töötajad ja nende edasiviiva pilgu kasutamata, kuna aegunud kultuurilised eelarvamused on tundlike inimeste osas niivõrd kinnistunud, kirjutab HRZone. Siiski teadvustatakse üha enam, et maailmas, kus domineerib automatiseerimine, kalkuleerimine ja süstematiseerimine, on vajadus kõrgema sensoorse taju- ja töötlemisvõimega inimeste järele suurem kui kunagi varem. Seda just loovuse, intuitsiooni ja empaatiavõime osas.

Selg sirgu!

Oma tegelike tunnete ja vajaduste avaldamist tuleb mõnel meist õppida umbes nagu mägironimist. Esmalt tuleb olla kannatlik, eelkõige iseendaga. Midagi pole teha – suhtlustasandil tuleb ülitundlikul inimesel ühel hetkel lõpetada nukra naeratuse saatel noogutamine olukordades, mis neile sisimas on vastuvõetamatud. Vähehaaval tuleb väljendada oma mõtteid-tundeid, isegi kui see toob kaasa kolleegide ebamugava reaktsiooni.

Inimestele, kes on harjunud ennast tahaplaanile seadma, võib see soovitus kõlada muidugi pisut totakalt. Umbes sama hea oleks introverdile öelda: „Ole julgem, lihtsalt suhtle inimestega!“

Tööalases suhtluses võiks proovida tõhusat ennastkehtestavat mina-keskset enese väljendamise meetodit, mis võimaldab oma tundeid ja vajadusi edasi anda teisi süüdistamata, leevendades sedaviisi kaitsereaktsioone.

Muudatused ei toimu aga üleöö, ainsana saab kindel olla iseenda järjepidevuses. Kui märkustele vaatamata keegi kolleegidest aja jooksul oma käitumist ei muuda, siis peab ülitundlik inimene kahjuks kõigepealt ise peeglisse vaatama ning seejärel endale tunnistama – kuskil on midagi valesti läinud ja ma olen lasknud endast üle sõita. See pole aga üldse halb olukord, kus enesega silmitsi seista, sest teadvustamisest avanevad uued võimalused.

Ja kuigi vastupanu ümbritsevatelt – ka lähedastelt – inimestelt on peaaegu et garanteeritud, siis pikal teekonnal on see pelgalt väljakutsuv rajajupike. Midagi järsu mäejalami sarnast, millest tuleks üles ronida oma ressursse teadlikult hoides, sest enamus teekonnast on veel ees. Peaasi on säilitada sihti silme ees.

Kaks võtit

Ennastkehtestav käitumine on omaette peen teadus, mida on võimalik õppida. Piiride kehtestamise kunst on üks selle osiseid ning ülitundlikel inimestel jääb puudu nii oskustest kui ka julgusest, sest vaistlikult on neile oluline jääda igas olukorras kaasinimeste suhtes viisakaks.

Meditatsioonitreener Saqib Rizvi toob esile, et oma piiride väljendamiseks on vajalikud kaks eeldust: kaastunne ja enesekindlus.

Kaastunne võimaldab oma soovide ja vajaduste saavutamisel eemaldada arutelust süüdistav toon. Samuti allasurutud emotsioonid, mis kiirelt kõik eesmärgid nässu võivad keerata. Ning jah, mõnikord nõuab olukord kaastunnet nii ülepinge all enesetaju kaotanud juhi või passiivagressiivse kolleegi osas, mis mõistagi jätab jälje, sest keegi pole lõpuni teflonist.

Enesekindlus on aga oluline seetõttu, et selleta polegi teinekord võimalik välja öelda, mida soovitakse saavutada. See on ühtlasi omadus, mis võimaldab teistel sõnumit tõsiselt võtta. Tasakaal nende kahe eelduse vahel on võti, kuidas saavutada selge kommunikatsioon ka keerulistes olukordades, kus kolleegid võivad tundlikku inimest (ala)teadlikult proovile panna.

Lõppeks teab ülitundlik inimene isegi, et ta tajub teisi ja nüansse keskkonnas „tuimematest“ rohkem. See aga ei tähenda, et ta selles osas peaks kohe midagi ette võtma, teisisõnu reageerima. Tundliku inimesena võiks lasta kolleegidel hoopis järele jõuda – las asjad jõuavad nii kaugele, et ka teised seda teadvustavad ja sõnastavad (hea öelda muidugi …).

Siiski: ei ole oluline olla esimene, kes olukorrale diagnoosi paneb ja lahenduse leiab. Oodake (põnevusega!), mis diagnoosi panevad teised.

* Artikkel ilmus algselt Äripäevas.

** Kasutan illustratsiooniks fotomeenutusi diginomaadi elust, mis inspireerisid mind neid artikleid kirjutama ja panid mind töö (keskkondade) üle olemuslikult mõtlema. Tihtilugu aitavad võõrad paigad meil näha ja mõelda asjadele, mida muidu vaevu märkame või iseenesestmõistetavana võtame.